5.10.2014. Päev 8.

Et päeval tegus algus oleks.

Kell 11.20

Ma hakkan juba harjuma, et autod minust 5 cm kauguselt mööda söidavad.

 

Miljöö 1.

Miljöö 2.

Kell 13.15

Istun Villa d'Este grottide vahel kuskil, kuskil päikese käes. Peaks sketsima, aga tuju pole kuskilt vötta ega ka mingit vaadet, mis ütleks mulle, et ta tahab mu visandiraamatusse maanduda. Siin on praegu mönus. Mingi auk, kus on parasjagu vähe inimesi (täna vist mingi pidupäev, et piletid on tasuta ja inimestest uputab), päike paistab, vesi muliseb igalpool ümber. Istun ja köigutan jalgu. Siin vöiks aind öhk ka liikuda, sest higimull on otsaees juba.

Aga koht ise on tore. (Vnoh, ilmselt minu jaoks tömbab selle ilu praegu alla see löpmatu hulk inimesi, kes siin ringi patseerivad, mönikord poolvägivaldselt vöideldes pildistamiskoha eest.) Siin on palju purskakevu ja vee voolamist, millega see koht ise-enesest ka tuntud on. Samas vägisi tuleb ette vördlus Versailles ja Vaux le Vicomte vahel, kus üks oli suur ja uhke, teine aga mönus. Mulle meeldis eule Villa Lantes rohkem. Ta oli hubasem, raulik.

... Okei, kiire skets

Üks turist paljude seas. Foto: Kadri

Pärast Villa d'Estet enne Hadrianuse villase suundumist otsustasime süüa. Mingil põhjusel maandusime ühte paljudest restoranidest, kuhu enamik meist vist tegelt üldse minna ei tahtnud. Teenindus oli iseenesest sõbralik, kui mitte arvestada, et meid teenindas kordamööda kaks või kolm inimest, kes ei suutnud aru saada, mis meil on, mida me tahame ja kas ja mis meil juba tellitud sai. Kuna mul olid Palmanova lasanje hea kogemusena all, tellisin ka siit lasanje. Maksin selle eest kõrget hinda, ja siis ootasin, siis veel ootasin, siis ootasin veel ja sain SELLE. Tõsi, pildi pealt näeb see võib-olla ilus välja, aga ma ootasin ikkagi süüa koguses, mis täidab kõhtu, mitte degusteerimist.

Hadrianuse villa.

Sulev: ma arvan, et inseneritudeng peaks seda pildistama.

Kilpkonn.

Olles juba mõned tunnid mööda Hadrianuse villa maid ekselnud, tahtsin lõpuks ka kreeka teatrit näha. Kuna teised nii entusiastlikud polnud, ütlesin seltskonnast lahti ja läksin üksi. Mu ettekujutus mõnusast, astmelisest teatrist, kus ma saan maha istuda, olla ja sketsida sai muidugi suure löögi. Seisin jahmunult ja vaatasin, kas SELLE PÄRAST ma siia nii pika maa tulingi??? Mu täiesti löödud oleku katkestas mõne hetke pärast selja tagant kostuv hääl: noh, oled pettunud või? See oli Sulev, kelle emotsioonid olid minu omadega päris sarnased. Lisaks tuli välja, et see koht paistab suurepäraselt ka parklast, kuhu me oma bussi parkinud olime. Topeltmasendav.

Kuuldavasti oli vähemalt Tholos vaatamist väärt olnud. Kuna ma sinna teatri poole kiirustades ei jõudnud, otsustasin (endiselt sügavalt pettununa)  tagasi üles mäkke rügada, et ehitis üle vaadata. Foto: Kadri

Kell 22.45

Hea, et meil vaba päev esmaspäeval on. Keegi ei saa salaja tasuta muuseumisse minna. - Heiki