Kell 1.10
Esimese (teise) öö hotell on
superluks olen väga rahul. See on niisamagi äge ja ilus, aga pärast
ööd autos tundub eriti hea. Pluss vaheduseks on jube hea tunne
ennast pestuna tunda.
 |
| Lõpuks voodi! Foto: Minea |
Hommikusöögi tegime täna (eile) kuskil
Austrias. Keetsime putru ja mõned võikud kihnu leiva, sulajuustu ja
vorstiga olid väga head. Väga maitsev. See on ka väga armas, et
šoppamas käinud inimesed ka minu peale mõtlesid ja ühe tee paki
kaasa võtsid.
Esimene mitteametlikult ametlik peatus
oli Grazis skulptuuride pargis. Mõnusalt sürr, kui nii öelda
saab. Aga kui ei saa, siis ma ütlen ikka, sest mulle meeldib nii.
Palju huvitavaid, igavaid, loogilisi ja ebaloogilisi asju topitud
kokku. Okei, okei, künkad ja hekid ikka eraldavad neid. Aga kogu see
asi kokku oma loogilisuse ja ebaloogilisusega nägi pull välja,
mulle meeldis.
 |
| Autoportree ja sõbrapilt Mineaga 2in1. |
 |
| Kadri sobiks skulptuuride parki suurepäraselt. |
 |
| Foto: Sulev |
 |
| Foto: Sulev |
 |
| Foto: Minea |
 |
| See Eesti moodi skulptuur on moodustatud pärast pargist väljumist, et valmistada organism ette uuteks seiklusteks. |
Muidu jõudsime löpuks Itaaliasse.
Käisime Palmanovas. Minu esimene ettekanne sai kohe lupsti ära
tehtud ja ka söögiga läks õnneks, kuigi esmapilgul tundus, et
süüa ei saa, aga siis üks koht oli nõus meile seda ikkagi
pakkuma. Mina võtsin seekord lasanje ja ei pidanud pettuma.
 |
| Foto: Kadri |
Mu arust oleme suht geniaalsed ka.
Meile toodi söögilauas laule mingid kollased paberid, mis pidid
siis taldriku ja muude nõude alus olema, aga kuivõrd nõudega
viivitati, otsutasime me neile hoopis sketsida.
Kell 8.18
Istume hotelli allosas
ja mötleme, kas me peaks ja kas me oskame nüüd hommikust süüa, vöi äkki me
peaks kedagi ootama. Nüüd on läinud 20 minutit üle aja ja ojee, tuli ka tädi.
Kell 15.30
Botaanikaaiast olid
köik impressed. Vöi noh, vähemalt meie neljasest seltskonnast, kes me sinna
läksime. Aga mina vist ei ole loodud taimi armastama. Okei, okei, nii hull asi
pole ja ma ei saa öelda, et mul seal nüüd ei meeldinud, aga ma ei oskanud
midagi erilist näha. Ilmselt on asi minus. Korraks tekkis üldse möte murule
visata ja kuni teised tiirutavad kiriku torne sketsida, aga lootuses, et ma
näen äkki miskit ägedat läksin kaasa. No osad asjad olid samas päris pullid ka
ikka.
Kirik oli omamoodi
kogemus. Sellistlaadi kohas ma pole varem käinud. Ei oskagi selle kohta nüüd
ausaltöeldes midagi öelda. Deep. Tume lagi kuldsete tähtedega, hele lagi
kuldsete tähtedega, kullatud mosaiik, pilastrid, värvilised seinamaalid...
Kell 23.10
Söidame Veneetsiast
ööbimiskoha poole- sama, mis eile. Aga nii, Veneetsiast. Algselt sinna jöudes
olin ma täpselt nii excited kui ma olin sinna jöudmist oodates. Ma isegi ei tea
täpselt miks, aga tundus, et see koht vöiks meeldida. Meeldis, väga. Algselt
nagu ikka püüdsin hullunud turisti moodi köike pildistada ja vahelduseks ka
telefoniga, et esimesel wifi olemasolul pilt Instagrammi laadida (no vb mitte
päris esimesel...). Ja nii me ruttasime läbi linna kitsaid tänavaid ja
treppidega sildu, kuni jöudsime Piazza San Marcole, kus ma tegin oma ettekande. Eelnevaist sündmustest oli pea juba parasjagu soe, nii et ma suutsin sinna parajalt
lollusi vahele genereerida aga pöhiline sai räägitud. Vöinoh, nii pöhiline, kui
mul see ettekanne valmistatud oli, sest seda tehes olin ma nii infos kui
ajapuuduses parasjagu lost. Ma ei tea, kas üldse keegi samas kuulas ka seda
väga, sest nad püüdsid samal ajal sketsides minust läbi vaadata, et see töeline
vaade minuga rikutud ei saaks.
 |
| Ettekanne. Foto: Sulev |
Pärast seda oli meil
vaba aeg kaks tundi, kus siis meie kolmekesi Kadri ja Mineaga otsustasime
postkaarte otsida ja muid suveniirilaadseid asju. Kohe önnestus hankida
vajalikus koguses postmarke, teistel ainult Euroopasse, mul üks ka mujale
maailma, pean nüüd aru saama, kust ma öige postkasti selle tarbeks leian. Edasi
tsillisime käies siin seal suveniire ja käsitööd imetlemas. Ma olen vist
sellest ajast välja kasvanud, kus mul igasugune suveniir sobib, jube pirtsakas
olen. Valdavalt läheb käsitöö peale, aga kurja, mitte selle hind. Nii mul
magnetid ostmata jäid, küll aga paar postkaarti. Löpuks kui kohtumiseni oli
jäänud 40 minutit hakkasime Piazza poole liikuma. Me vähemalt arvasime nii, kus
me kokkuvöttes käisime pole meil teada ja ilmselt ei saa ka kunagi. Igatahes GPS
näitas, et me oleme sealt 250 meetri kaugusel, aga läbi millise augu sinna
sisse saab polnud meil aimugi. Käisime siis ekseldes mitmeid ja mitmeid
tänavaid ja nurgataguseid läbi, kuni 5 min enne kohtumise aega jöudsime
Piazzale, kus 6 minutit hiljem ühines ka ülejäänud seltskond.
Uus katsumus, leida
süüa ja pääs auto juurde. Köndisime mööda köige algsemat tuntud teed, olles
marsruudis kindlad tänu iga nurga taga kellegi mäluvälgatusele, et ta mäletab
seda kohta, kuni olime kuskil, kus enam kellelgi midagi tuttav ei tundunud. Ja
ka söögikohad hakkasid otsa löppema, isegi need kallimad. Olime otsustanud
möistliku hinnaga tänavasööki süüa, aga viimane sobiv koht tundus juba liialt
kaugel, et sinna naasta. Nii hoidsime suunda bussi poole, lootes, et päris näljastena
me sinna ei jöua. Aga vöhemalt oli löbus. Koguaeg käisid geniaalsed naljad
läbi. A'la stiilis, et me oleme seniilsed penskarid, kes oma hiilgeaegu
meenutavad: 'Sulev, mäletad seda
kohta siin, kui me siit mööda köndisime ja sa ütlesid mulle, et vaata Olja,
siit saab jäätist ja ma vastasin, et ei, praegu ei taha.' Sellest on möödas 5
tundi ja ma pole vahepeal ikka süüa saanud...
Löpuks leidsime putka,
kust saime omale pita kebabi. Pole küll päris kodukootud öhtusöök, nagu meil
ööbimiskohas lubati ja hiljem lahti öeldi, aga röhk oli söögil. Isegi see väike
coca pudel, mille eest ma andsin ära muidu liialt paljuna tunduva 2€ oli
niivörd ahvatlev, et ei tekitanud selle soetamise osas pikemat mötlemist.
 |
| Foto: Sulev |
Köhud täis, läksime
juba röömsamal toonil People Moverisse, sealt parklasse ja bussi. Nüüd on kell
saanud vahepeal 23.45, vast jöuame poole tunni jooksul kohale.
