29.09.2014. Päev 2.

29.09 kell 2.00 
Öö. Me ikka söidame...Poolas. Tsehhi piir peaks olema vähem kui 100 km kaugusel. Vahepeal jöudis juba ka Martin roolis ära väsida ja nüüd on meie vedamine Kadri hoolde läinud. Pool rahvast magab. Loogiline ka, aga huvitav, et aind pool. Sulev on omale lausa pörandale pesa teinud. Ma ise istun bussis teises reas keskel,  nii teele kui Tomile sisuliselt sama vaade mis eest. Tagumik on kange ja magada tahaks justkui ka, vahepeal paar tundi ka sain. Asi seegi.

Kell 4.20. 
Tegime just peatuse. Ostsin tanklast vett, oma oma sai möni tund tagasi otsa. Aga mis pöhiline siis ostes siit Tsehhist vöi enne Poolast, ei ütle need kohalikud hinnad mitte midagi. Ainult, et Tsehhis on kohalikud numbrid veel suuremad, kui Poolas.

Kell 6.00 
Oleme eksinud!!! Vist. Ärkasin selle peale, et tagurdasime? Vist. Nagu ma aru saan, keerasime kiirteelt maha, kuna seal oli remont ja siis jöudsime kuskile kuskile, kus olid ümberringi ainult sissesöidu keelu märgid. Vist. Igatahes targad nuputavad.

Seisime mingi asula vahel.
Küsin: kas me oleme Tšehhis?
Hele ( ülikindlalt ): EI! ... eee, see on Tšehhi...

Mina: ää, pange uks kinni, külm on.
Hele: ei, sul ainult tundub, et sealt tuleb külma, tegelikult on see hapnik...