RENESSANSSIST ANTIIGINI: 2.10.2014 Päev 5.

Kell 12.10

Söidame Veronast kuskile, kuskile, ma täpselt ei tea kuhu. Tunni jagu pidi söita olema. Ööbisime kämpas ja telgis. Mul oli üle ootuste hea uni ja hea olla seal. Ja vaade oli ka määdsik, mäe otsast üle linna.

Laager.

Hommikusöök.

Eile tegime ka miskit. Ma hakkasin arvutisse ka trükkma midagi, aga tagantjärgi ei mäleta, kuhu ma jöudsin, paha oli. Jah, ma trükin blogi osaliselt nii telefonis kui arvutis ja vahepeal vöib sassi minna, kus on järg.

Aga igatahes kui me ükshetk olime Verona amfiteatris ära käinud, otsustasime telgid kokku panna. Need koos, oli ülesanne leida supermarket, et end veinidega varustada ja Marele rongijaama vastu minna. Olles jöudnud kella 20.40 paiku potensiaalsesse supermarketite piirkoda, lugesime järjest ustelt, et need 20.30 kinni pannakse. Paan B oli süüa väljas. Käiku läks järjekorde pizza-kebabi putka kuskil linna ääreala poolsel territooriumil. Sulev tellis esimesena, siis vahepeal keegid veel ja siis meie Kadri ja Mineaga otsustasime pizza kolme peale vötta + kaks ölut ja pepsi (kuna igalpool müüakse valdavalt ölut, olen mina pepsi ja cola dieedil). Maksime ära ja pull vöis alata. Kui köik olid toidud kätte saanud, ometigi oli neil maksmata polnud meie pizza veel ahjugi sattunud. Üks onu oli totaalselt umbkeelne teine rääkis inglise keelt ka, aga tal oli vist pöhimötteline plaan, et ta peidab ennast tagaruumis. Kui me olime püüdnud juba mönda aega aru saada, kas meie pizza on tulekul, otsustasime asja uurida. Esimesena katsetas Sulev. Tulemuseks null, siis läksime meie Mineaga saime vastutasuks mingi umbeekese jutu, mis löppes küsimusega andöständ? Laiutasime mölemad käsi ja ütlesime kui ühest suust 'no'. Möne aja pärast, ma ei tea, mis pöhjusel hakati meile seda löpuks valmistama ja ohüllatust, saime selle löpuks ka kätte. Ma pole päris veendunud, kas see on see, mille me tellisime, aga vähemalt maitses hää.

Meie, olles totaalselt näljased, ootamas pizzat, mille valmistama hakkamist näib lootusetu oodata. Foto: Sulev

Uskumatu, aga tõsi, söök lõpuks tuli. Foto: Sulev

Hommikul tegime Verona tuuri. Tänavad-tänavad välajkud-väljakud. Ronisime körge torni otsa, haha, nali, tegelikult seal oli lift, ofc me kasutasime seda. Ja pull koht oli see Romeo ja Julia loo öu. Selle jaoks, et Julia kuju katsuda olid turistid sinna tormi jooksmas. Otsustasin ka siis, önnestus isegi, vaatamata sellele, et üks asiaadist tädikene (minust veel möned sentimeetrid lühem) tahtis mind maha joosta. Aga kui inimesed välja jätta siis koht ise oli äge. Möned seinad olid markeriga täis kritseldatud nimesid südamete sees, mönel olid nimed kahel pool pluss märki kleebitud plaasritega sinna seinale ja kolmanda variandina kasutati nätse.

Aeg sai jälle nii äkki otsa, et sketsida ei jöudnud. Kole.