RENESSANSSIST ANTIIGINI: 1.10.2014. Päev 4.

Kell 16.45

Sõidame Vicenzast Verona poole. Just sõitsime välja.

Pärast 4-tunnist ööd on suht poolreaalsuses viibiva olevuse tunne. Täna just nii on. Läksime 8.15-ks hommikusöögile, kohalik tädi, kes meid teenindas jõudis ka samal ajal. Päris huvitav, ta mäletas, kes mida juua tahab. Hommikusöögiks kooki, kooki moosiga ja küpsist endale sisse ajada on muidu omajagu keeruline, aga hakkama sain.

Esimene objekt oli Villa la Rotonda. Vaatamata vihmasele ilmale oli kõik hästi. Pealegi poole ajast veetsime niivõinaa villas sees. Tagasi õue jõudes oli kogunemiseni ja ühtlasi ka villa sulgemiseni 30 mintsa aega, seega hea aeg sketsimiseks. Ma ei suutnud omale head vaadet välja vaadata, mis ka vihmase ilmaga kannataks olla, seega otsustasin istuda maha ja siis vaadata mis paistab. Kokkuvõttes võib vist tulemusega rahule jääda.

Varjualune sketsimiseks.

Foto: Minea

Järgmine peatus oli Vicenza. Kõigepealt käisime kuskil väljakul, kus Minea tegi ettekande. Ma olen tõsiselt võimetu mingeid asju või kohanimesid vist hetkel meelde jätma. Lootusetu. Igatahes, seal tegi Minea ettekande ja siis läksime vaatama (oota, ma kohe küsin Minea käest, mis see oli) Teatro Olimpicot. See avaldas muljet. Lava ees, taga, keskel oli Palladio fassaad, mille taga n-ö teatraalne linnake. Ja istmeteks kreeka teatri stiilis ülevalt alla puidust pingid. Lisaks üks onu, kes igale teisele turistile meelde tuletas, et üles tuleks minna ikka sealt, kus trepiastmed on. Igatahes seal istumine tekitas küll kuskil natuke teises maailmas olemise tunde.