9.10.2014. Päev 12.

 Tähelepanu, avastatud on uus puuliik - bikiinipuu.

Foto: Sulev

Kell 10.30

Söidame Materasse. Tegelt mul pole üldse mingit blogimise tunnet praegu, aga ma pidasin vajalikuks aru saada, mis kuupäev täna on, mitmes reisi päev ja kuidagi asjaga järje peale saada. Just avastasin, et eile ei teinud blogisse ühtegi märget, eks ma tagantjärgi mingit värki tuletan, kuigi algne plaan oli, et tagantjärgi ei tee midagi.

Aga jah, alates paari päeva tagusest ajast on mul sassis nii kuupäevad, nädalapäevad, see, kaua me siin oleme olnud, kaua oleme veel, kuhu lähme ja kus ööbime. Nüüd tean, et telgis enam ei maga, täna öhtuks peaks laevale jöudma, mis meid Barist Dubrovnikusse viib, Egeri ööbimine on tühistatud, et jöuaksime varem Eestisse, ehk siis pühapäeval ja seal kuskil vahepeal on vist veel kuskil riigis mingi ööbimine? Pole kindel. Olgu, söidan edasi ja vaatan ringi.
 

Oeh, kuidas need lõputud trepid ja tõusud väsitavad. Foto: Minea

Jälle võtsin väljakutse vastu- joonistasin esimest korda inimesi.

Kell 17.40

Äkki peakski koguaeg pohmas olema, siis tead, kuidas väikestest asjadest röömu tunda.- Kadri.

Sõidame Lõuna-Itaalias.

Sulev meile: nägite? Tee ääres olid meestele röömu pakkujad.

Martin: Mis seal oli?

Sulev: libud. 

aka mehed omavahel. 

Jõuluvanaga. Foto: Sulev

Laevale. Foto: Sulev

Laeval. Foto: Sulev

Mu ettekujutus kahjutist on siiani ikka põhinenud Tallinki ja Silja kogemusel. Need olid natuke teistmoodi.

Kell 23.50

Kajutis on pime. Siiri üritab magama jääda ja mina teda mitte häirida. Mootori mühin kostub üle ruumi, kuigi peaksime teoreetiliselt mootorist erinevas laeva otsas olema, aga siiski vaid teisel dekil. Kuskil vee piiri peal ilmselt. Nagu me enne naljatasime, et siin on vaeste inimeste kajutid ja üleval valgete inimeste kajutid. Samas tundub, et siin on palju inimesi, kellel on deki koht, ehk siis kajutit pole. Istuvad öö otsa kuskil laevas.

Aga igatahes nüüd on arrividerci Itaalia ja hommikul maabume Horvaatias. Kuigi juba üks hetk tundus, et reis hakkab pikale venima ja justkui hakkas mingitlaadi koduigatsuse taoline tunne sisse tulema, siis praegu tundub ikka natuke kahju. Samas vaatamata sellele, et oleme Itaaliast väljas, kulub Eestisse jöudmiseni ju ikka 3 päeva. Seega vörreldes Kreeka 8 päevase reisiga ja Prantsumaa 10 päevasega on see 3 päeva päris arvestatav aeg. Enamik sellest saame mönusalt bussis loksuda.

Koridoris räägivad mingi mehed arusaamatut keelt, appi nad üritavad meie kajutisse sisse tungida, vast tajuvad varsti, et see on vale ruum. Vist ongi juba eemaldunud. Vöi siiski, kuulen masendavat hüüet, et vöti ei toiminud. Nii. Nüüd on vist vaikus. Üritan magada, head ööd.