10.10.2014. Päev 13.

Nii tullakse siin laeva pealt maha. Foto: Sulev

Kell 8.25 
Meil on identiteedikriis, nimelt meie autot peetakse bussisks ja kuivörd tal on peale kirjutatud rendibuss, on asi päris hapu ja siin Dubrovnikus ei taheta meid parklasse lasta.

Dubrovnik. Mõtlesin, et vaesed inimesed, kes neist treppidest üles peavad käima. Päeva lõpuks olin üks nendest...

Hallo. Jaah, olen siin Horvaatias juba. Foto: Kadri

Foto: Minea

Foto: Sulev

 

Kell 14.44 
Söidame Bosnia mägede vahel pöhja poole. Mäed on fantastilusad, kaetud sügisvärvides puudega. Nüüd hakkab kohale jöudma, et on sügis, sest eelneval nädalal ei tulnud selline asi pähegi. Kuigi kuupäev näitas oktoobrit, oli ilm tugevalt suvine. Aga nüüd hakkab ilm vaikselt juba külmemaks muutuma, tuul on jahe, päike pole nii körvetav kui hommikul Dubrovnikus.

 

Foto: Minea

Foto: Sulev

Kell 17.10 
Sain kinnitust, et näljasena ja unisena mööda mägiseid teid söita pole meelakkuminem õäöü, paha hakkab.

Kell 18.25 
Martin. Kuidas kaardiga makstakse, lihtsalt panen kaardi sisse ja köik?
Sulev. Jah. Peaasi, et öigesse auku paned.
Olja. Mis siis saab, kui valesse paned?
Sulev. Sööb kaardi ära.
Heiki. Ja annab ülejäänud müntides tagasi.

Kell 23.55 
Istun suitsushaisuses motelli toas Bosnia ja Hertsogoviinas. See on suitsust nii läbi imbunud, et siin ei anna väikese õhutamisega enam midagi päästa. Motelli ees bussist välja tulles tabas mind esimest korda reaalne tunne, et nüüd on kõik, tahan koju. Aga see ilmselt selle pärast, et kõik pole päris nii nagu peaks. Sulev on haige, mis teeb kõigil, või vähemalt mul, Kadril ja Mineal olemise natuke kurvaks. Samuti see, et kuivõrd sketsib ainult pool kogu seltskonnast, tekib sketsimise ajal tihti rahutu tunne, a'la, et sinu järgi oodatakse. Täna oli selge näide sellest, kus Kadri jättis mägedes sketsi löpetamata, sest bussitäis rahvast lihtsalt ootas. Ja kuna valdav osa sellest bussitäiest ei sketsinud, siis nad ootasid topletkaua, mitte nt nagu mina, kes ma olles oma kaks sketsi löpetanud nautisin vaba aega. Aga see selleks. Hetkel paneb ilmselt ka magamatus ja muu väsimus emotsiooni käima, üldiselt on ju olnud tore.

Täna hommikul jõudsime laevaga Barist Dubrovnikusse. Mulle meeldib Horvaatia, või vähemelt selle vähese 3 tunni pöhjal, mis me jõudsime ses linnas ringi käia. Viisakas, soe, hubane. Tõsi, trepid võtavad hingetuks, puht otseses füüsilises mõttes.

Väljumine Horvaatiast löppes sellega, et piirivalur, kes meile alguses sellise näoga otsa vaatas, nagu tahaks keerata, soovis Nice trippi ja Bosnia piiri ületamine läks ka vaevata. Ometi me ju kartsime oma Itaaliast ostetud veini koguste pärast, palju vöib näkku vötta, sest Bosnia pole EL liige.

Bosnia mägesid mööda pöhja poole söites hakkas mul tõsiselt paha. Olles harjunud sööma kodus iga 4-5 tunnid tagand, on see režiim siin töiesti paigast ära. Lisaks ka toit ise.Kuidas siin kultuuris saavad inimesed nii palju magusat süüa. Või miks siin poes muud ei müüda. Hommikusöök koosneb valdavalat moosisaiast ja teest ja vahest ka mõni keemiat täistopitut croissant, mida saab ka poest osta. Aga sellega valik enamasti ka piirdubki. Kui tahad süüa kaasa osta, siis valikut väga pole. Mingi eriti magus keemiamaitsega saiake. Šokolaadi pole mõtet varuks panna, sest see sulab nii kiiresti ära, et kölbab vaid löbi pakendi augu joomiseks. Ja mingit valmis võileiba või salatit pole ma valdavates kohtades siiani suutnud leida. Igatahes täna oli eriti suur kriis kombinatsioonist kõhu tühjus ja magamatus, millele lisandusid krussis teed, mis tegi oleku väga koledaks, õnneks läks asi aja möödudes paremaks... ka teed. Ja noh, magamatus oli tingitud selles, et laeval mootori vibratsioonist häirituna, ei olnud ma vöimline normaalset und saavutama ja seda niigi ebapiisavate unetundide jooksul, sest hommikusööki hakati serveerima juba kell 6 hommikul.

Olgu, lähen magama, homme on õnneks hommikusöök kell 8, aga peaks kotis asjad ümber tõstma sõidu režiimi, ehk siis hunnik asju ümber tõstma. Samuti on aeg välja otsida soojemad riided, siin nüüd läheb aind külmemaks. Head ööd.