12.10.2014. Päev 15.

Öö. Kell 3.25

Köik magavad...peaaegu, ma enam ei maga, uni läks ära. Suigun niisama pooluimasena bussis. Heiki on olnud roolis juba 7 tundi mu arust. Ma arvan, et ta on otsustanud Poola löpuni söita (vöi siis mitte) ja noh, kui aus olla, siis oleme siiani kuidagi hästi ja valutult tulnud, vähemalt mulle tundub nii. Ptüi, ptüi, ptüi. Isegi aeg ei ole kordagi seisvat tundunud.

Vahetame siin Mineaga kohti ka aeg-ajalt. Ühelt poolt saab jalgu sirutada ( tuleb välja, et Napolist? ostetud varurehv on siin väga asjalik asi jalgade toetamise funktsiooni näol) ja teiselt pead aknale toetada. Igal oma väärtus.

Vahepeal otsustasime siin karaoket ka teha. Nii oma 5-6 tundi tagasi. Kahjuks see pikalt välja ei tulnud aga asi seegi. Vähemalt rikkusime köigi magamiskatsed ära, see on kindel.

Teeolud tunduvad praegu head. Vahepeal, kui ma üles ärkasin, oli selline udu, et nägi ette vaid möned meetrid.

Tom näitab, et söita on jäänud 667 km. Vähemalt number on mönda aega kolmekohaline juba. Ja mu kiire kaardi ülevaade ütleb, et vöiksime kuskil tunni jooksul Leetu jöuda. Vaatame.

Kell 7.20

Oleme keset Leedud ja kui siiani on köik hästi läinud, siis nüüd meil läks rehv katki.

Foto: Sulev

 

Kell 7.30

Kadri sööb banaani ja vaatab katki läinud rehvi. "Ilmselge märguanne Jumala poolt, et peaka vähem sööma" - Kadri all olnud rehv läks katki.

Kell 9.20

Läheneme Läti piirile. Ilm on kole, külm ja tatine. Nüüd nagu kisub tagasi löunasse juba.

Kell 12.50

Käisime just Lätis Kaval Antsus söömas. Mu köht on vist sellisest toidust sokeeritud, ta on kaks nädalat pea aind pitsat näinud.

Nüüd on kuidagi kurb ka, et reis hakkab löpule jöudma. Vnoh, nüüd tuli selline tunne sisse, kuigi patatamatu ümberlülitumine igapäevasesse ellu on mul alganud juba möned tunnid tagasi.

Kell 13.30

Ületasime Valgas Eesti piiri.

Kell 14.23

Tartu